Transkutaanne elektriline närvistimulatsioon (TENS) toimib valu moduleerimise põhimõttel nii perifeersete kui ka tsentraalsete mehhanismide kaudu. Madala pingega elektriimpulsside edastamisega nahale asetatud elektroodide kaudu aktiveerib TENS suuri müeliniseeritud A-beeta-kiude, mis pärsivad notsitseptiivsete signaalide edastamist seljaaju dorsaalse sarve kaudu – nähtus, mida kirjeldab värava juhtimise teooria.
Lisaks võib TENS indutseerida endogeensete opioidide, näiteks endorfiinide ja enkefaliinide vabanemist, mis seonduvad nii kesk- kui ka perifeerse närvisüsteemi opioidretseptoritega, nõrgendavad veelgi valu tajumist. Kohene valuvaigistav toime võib ilmneda 10–30 minuti jooksul pärast stimulatsiooni algust.
Kvantitatiivselt on kliinilised uuringud näidanud, et TENS võib viia VAS-skoori statistiliselt olulise vähenemiseni, tavaliselt 4–6 punkti võrra, kuigi erinevused sõltuvad individuaalsetest valulävedest, ravitavast konkreetsest valuseisundist, elektroodide paigutusest ja stimulatsiooni parameetritest (nt sagedus ja intensiivsus). Mõned uuringud näitavad, et kõrgemad sagedused (nt 80–100 Hz) võivad olla ägeda valu leevendamisel efektiivsemad, samas kui madalamad sagedused (nt 1–10 Hz) võivad pakkuda pikemaajalisemat mõju.
Üldiselt on TENS ägeda valu leevendamiseks mitteinvasiivne täiendav ravi, pakkudes soodsat kasu ja riski suhet, minimeerides samal ajal sõltuvust farmakoloogilistest sekkumistest.
Postituse aeg: 07.04.2025
